Üks mandrirott jälgib huviga juba jupp aega teie tegemisi ning Meeli lahkel kutsel ja kaasabil poetab ka paar sõna ja pilti oma tegemistest.
Minu kätetöö tulemusena valmivad seebid ja salvid.
Alustakski seepidest kui “esmasündinutest”. Enne veel kui Eestimaal taasärkasid käsitöö-seebimeistrid, armusin mina paar aastakümmend tagasi valmistatud seepidesse, millega me end Saarel saunas küürime (meie võluv Saare asub siiski mandril Vooremaal). Ja siis tekkis mõte ka ise üks seebilaar valmis keeta. Mu ämm, tänu kellele see asi üldse võimalikuks sai, tuletas kild- killu haaval meelde vanad seebiteod ja nii sain enam-vähem ettekujutuse asjast.
Esimene läheb ikka aia taha. Pole hullu, proovime uuesti.
Õnneks saab untsu läinud materjale suures osas uuesti kasutada.
Teine kord õnnestus juba paremini. Järgmisel päeval avastasime “roosiõielise “seebi .
Ja nii edasi. Tegemise käigus saadud kogemused ja äpardused on parimad õpetajad.
Mille (või kelle) ma siis õigupoolest seebiks teen?
Põhiline on loomarasv. Puhtaim on ploomirasv ja seda ma kasutangi. Vanasti kui ploomirasv läks toiduks, tehti seepi üpris saastasest rasvast koos kõõluste ja muu sodiga. Seebikivi suudab isegi kondi ära lahustada. Aga hais oli ka lämmatav.
Lisaks läheb okaspuuvaiku, minul kuuse oma, sest seda saan ämma metsast koguda. Ja lõpuks 2/3 kruusitäit soola, mis eraldab õige seebi soobast (seebipera).
Seebikeetmiseks kulub umbes pool päeva. Alguses lased pange vett pajas keema, millesse viskad rasva. See las keeda paraja aja.
Järgmiseks läheb seebikivi, mida peab lisama väga ettevaatlikult, muidu tekib vulkaan ja seebikeetja võib saada põletushaavu. Lisaks läheb pool seepi lihtsalt kaotsi.
Pärast seda läheb patta tubli ports kuusevaiku ning siis tuleb pidevalt segades keeda lasta, kuni tekib munapotsu taoline mass. Lõpuks sool sisse ja hanguma. Järgmisel hommikult valame sooba välja
Minu kätetöö tulemusena valmivad seebid ja salvid.
Alustakski seepidest kui “esmasündinutest”. Enne veel kui Eestimaal taasärkasid käsitöö-seebimeistrid, armusin mina paar aastakümmend tagasi valmistatud seepidesse, millega me end Saarel saunas küürime (meie võluv Saare asub siiski mandril Vooremaal). Ja siis tekkis mõte ka ise üks seebilaar valmis keeta. Mu ämm, tänu kellele see asi üldse võimalikuks sai, tuletas kild- killu haaval meelde vanad seebiteod ja nii sain enam-vähem ettekujutuse asjast.
Esimene läheb ikka aia taha. Pole hullu, proovime uuesti.
Õnneks saab untsu läinud materjale suures osas uuesti kasutada.Teine kord õnnestus juba paremini. Järgmisel päeval avastasime “roosiõielise “seebi .
Ja nii edasi. Tegemise käigus saadud kogemused ja äpardused on parimad õpetajad.Mille (või kelle) ma siis õigupoolest seebiks teen?
Põhiline on loomarasv. Puhtaim on ploomirasv ja seda ma kasutangi. Vanasti kui ploomirasv läks toiduks, tehti seepi üpris saastasest rasvast koos kõõluste ja muu sodiga. Seebikivi suudab isegi kondi ära lahustada. Aga hais oli ka lämmatav.
Lisaks läheb okaspuuvaiku, minul kuuse oma, sest seda saan ämma metsast koguda. Ja lõpuks 2/3 kruusitäit soola, mis eraldab õige seebi soobast (seebipera).
Seebikeetmiseks kulub umbes pool päeva. Alguses lased pange vett pajas keema, millesse viskad rasva. See las keeda paraja aja.
Järgmiseks läheb seebikivi, mida peab lisama väga ettevaatlikult, muidu tekib vulkaan ja seebikeetja võib saada põletushaavu. Lisaks läheb pool seepi lihtsalt kaotsi.Pärast seda läheb patta tubli ports kuusevaiku ning siis tuleb pidevalt segades keeda lasta, kuni tekib munapotsu taoline mass. Lõpuks sool sisse ja hanguma. Järgmisel hommikult valame sooba välja
ja kupatame seebi pajast lahti ja valmis ta ongi .
ja panna ahju peale kuivama, et liigne vesi aurustuks ning seep kõvaks saaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar