Paneme siia edaspidi küsimusi, millele kõik siin lehel liikujad (mitte ainult Hatused) kommentaarides vastata võiksid :) Nii saame tasapisi üksteisega tuttavamaks. Märtsikuu küsimus on :
- Millal õppisid heegeldama? kuduma? õmblema? tikkima? jne. Kes õpetas?
5 kommentaari:
heegeldama?
algkooli ajal äkki, koolis heegeldasime, aga ema õpetas ma arvan, ketti siis...
aga muidu, midagi asja heegeldama hiljuti ehk
kuduma põhikooli ajal, ema jälle õpetas :D koolis ka kudusime, kinnast ja vesti ja haapsalu salli ja
õmmelda oskasin ma ka väiksena juba, ja õmblusmasina juures žiletiga näppu lõigata, õmblemist õppisin hiljem lausa kutsekas veel lisaks, mille tulemus oli see, et ma enam nii hea meelega ei õmble
tikkima, ema õpetas ristpistet, aga koolis siis muid...
hm , ma pean tunnistama et ega ikka ei mäleta küll millal ja kes õpetas... ju ema õpetas õmblemise, õde heegeldamise ja vanaema kudumise (vähemasti on mul mälupilte varajasest lapsepõlvest kus need inimesed ja tegevused seotud omavahel).Õmblusmasinaid on meie kodus alati iga toa igas nurgas olnud, lapsena oli mul endalgi mingi pedaaaliga pool-mängu masin, mis päriselt õmbles ja "Õpi õmblema" raamat. Ju see siis varakult külge jäi.Praegu on mul endal ka ... 4 õmblusmasinat ja kangakastid igas võimalikus ja võimatus kohas :)) Tikkinud väga polegi-siiski lapsena ühel suvevaheajal Vahtrepa külas Liidil vanatädi juures tikkisin küll oma isale sünnipäevaks uhke lõviga liniku. Siiani ilus vaadata :)
Vahepeal jäi mul aastateks käsitöö tegemine soiku (õigemini asendus puutööga) aga võtab taas üha enam hoogu üles...
Karina saatis mulle selle lingi väikese vihjena. Nii et palun süüdistada teda minu sõnavõtus :)
Tikkima? No see pidi olema 6-aastaselt. Sest mäletan uduselt (ja Meeli peaks vist ka mäletama), kuidas lasteaias Leelo ema juhendamisel jutele ristpistes lilli tikkisime et oma emadele naistepäevaks(?) üllatust valmistada.
Heegeldama õppisin ise nii et vedasin raamatust näpuga järge. See oli üks ütlemata hea raamat, mis oma joonistega kõik ühekordsed-kahekordsed sambad, nupud ja muu nalja algklassi lapselegi mõistetavaks tegi.
Kudumiseks pole mul karjuvat vajadust õieti kunagi tekkinud, sest see on mu ema ja ka mõnede teiste meie tutvusringkonda kuuluvate inimeste lemmikharrastusi.
Viimastel jõuludel lõime pere rekordi, saades sõjasaagiks kokku 8-paari villaseid sokke ja 4-paari kindaid.
Aga minu poolt kolm või neli aastat tagasi alustatud pitskoeline kampsun seisab siiamaani kapis, pool esitükki ja varrukad puudu.
Õmblemine on samuti üks väga kahtlane tegevus, millega minu meelest näiteks Karina palju paremini toime tuleb, ja kus minul kehva masina või öelgem otse - õmbleja oskamatuse - tõttu pidevalt mingi niit kisub, katkeb, ära lõpeb või kuskile alla masina sisse niidipusa moodustab. Mis nõuab kruvikeeraja vahelesegamist.
Kuigi Meeli mainitud "õpime õmblema" vist minugi riiulis seis, ei ulatunud tema valgustuslik mõju sealt kaugemale.
Juba esimesed katsetused selles vallas lõppesid fiaskoga. Lugu oli järgmine: emale tuli külaline ja mina - et ka veidi uhkustada sellega mida tohin ja oskan - võtsin ja lõikasin kapist flanellkanga keskelt (mis nad siis voldivad riiet niimoodi kokku, et keskpaik sama moodi ääres on, nagu õige servgi!) välja magamiskoti tükid oma kämblasuurustele nukkudele. Kuigi riielda ma õieti ei saanudki, sest ema ise oli lubanud mul kanga äärest tükke lõigata, on enda lollikstegemise tunne siiski siiani meeles :)
Ma arvan, et kõige enne sain käte niidi ja nõela - vähemalt on mul mälupilt varjasest lapsepõlvest, kuidas ma köögilaul istudes ema poolt välja lõigatud nukupluusi serva õmblesin, vanust võis olla 3 või 4 aastat mul... Ometi vihkasin ma õmblemist veel väga kaua, sest kooliajal tööõpetuse tundides kohustuslikult asjaga tegeledes, ei saanud ma masinaga kuidagi läbi. Ka kodus polnud mul head õmblusmasinat. Keskkooli ajal sain aga mõned positiivsed elamused tekstiilitunnist ning julgesin hakata õmblema tasapisi...nüüd on mul ka (pulmakingiks saadud) masin ja lastele julgen juba midagi teha :D
Heegeldama ja kuduma õppisin oma vana-vanaema käe all ja seda arvatavasti lasteaiaealisena. Ketti osakasin ammugi, aga kui lasteaiakasvataja 2. rida peale heegeldama õpetas, hakkasid valmima nukusallid, nukumütsid, aga näiteks ka paeltega ette seotav ninasoojendaja mulle endale :P Esemeid kuduma õppisin ikkagi kooli tööõpetuse tundides, kuigi vanavanaema õpetas üle, kuidas vanasti st "õigest" tehti sokikanda või kindapöialt.
Tikkima õpetas vanaema. Käisin siis juba koolis, suvevaheajal tikkisin emale sünnipäevaks liniku, muster oli veel Nõukogude Naisest: süda ja tuvi ja lilled jne :D Vana-vanaema heegeldas pitsi äärde ja puha - praegu vaatan ja ei usugi, et see 9-aastase tehtud...Rohkem tikkinud eriti pole va väikesed kaunistused sinna-tänna. Kooliprogrammi ikka täitsin, aga eriti ei meeldinud tikkimine. Igatahes sel alal olen võhik, roositud pättidega toime (veel) ei tule :D
Karina palus minul ka küsimusele vastata ja ega ausalt öeldes, polegi seda nii lihtne teha. Ma arvan, et olen käsitöö armastuse geenidega kaasa
saanud, ema tegeles mul kunagi väga palju õmblemise ja kudumisega ja ka
heegeldamisega. Isa aga on kunagi mulle ja mu õele lausa ülipopid joped õmmelnud. Tädi on suur heegeldaja aga siiani. Ja kui mu õde midagi kätte võtab, siis valmib sellest alati imeilus asi. Ega ma ei oskagi öelda, kes olid täpselt need, kes mind õpetasid ja kui vana ma olla võisin. Mäletan, et lapsena sai palju nukkudele riideid õmmeldud, aga
minul ei tulnud need kunagi nii ilusad ja uhked välja, kui mu kaks
aastat vanemal õel. Kooliajal ei armastanud ma õmblemist kohe üldse,
kudumine ja heegeldamine sobisid märksa paremini, sest neid töid oli
kergem harutada ja seda tegin ma palju :) Tikkimine tuli päris hästi
välja ja meeldis mulle. Sokki kuduma õpetas mulle küll vanaema, mäletan veel siiani kuidas me koos sokikanda teha pusisime. Ma ei saaks öelda, et tegelen praegu palju käsitööga, kuid aastas siiski mõned riideesemed saab õmmeldud ja suveks mõned topid ka heegeldatud.
Postita kommentaar